8. juuli hommikul võis näha liikumas uniseid seljakottidega noorukeid Hellenurme kaupluse juurde, kus ees ootas neid buss, mille juhiks oli vabatahtlik noortejuht Karli Pastak. Kokku oli tulnud 17 julget noort, kes olid minemas nende elu esimesele kahepäevasele kajakimatkale Pakri saartele. Varustus oli meil kõigil ühesugune, tänu eelmisel aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonna ja Eesti Noorsootöö Keskuse poole rahastatud projektile – telgid, seljakotid, vahtmatid, magamiskotid, pea- ja telgilambid, kruusid.
Meie esimeseks ülesandeks oli jõuda lõunaks Kurkse sadamasse, kus ootasid ees kajakid ja 3 toredat giidi. Tehti kiire ülevaade matkast ja ka varustusest, mis matkasellidele kasutada anti. Kui kõik selgeks sai, võtsime sihiks aerutada Väike-Pakrile. Selle lühikese lõiguga õppisime aerutamise tehnikat, mis imekombel sai kiiresti selgeks ka kõige noorematel. Tegemist oli ikkagi tiimitööga, kuna kajakitesse jagati meid paarikaupa. Teine peatus oli vana kabeli juures, kus ees ootas ka piirivalve ja politsei, kes oli oma regulaarseid tööülesandeid täitmas, kontrollimaks olukorda saarel. Edasi aerutasime kolmandasse vahepunkti, milleks oli Peetri paemurd, kus pidasime ka lõuna.
Peale maitsvat lõunasuppi tegime jalgsimatka Väike-Pakri sisemaale. Külastasime taastatud küla, kus pärast pikki aastakümneid elavad taas püsielanikud. Sealsed kohalikud olid väga sõbralikud ja hetkel oli ka neil väga kiire, kuna käsil oli heinategu. Meile räägiti elust saarel ja paljudel meist oli küsimusi elu kohta saarel ja sellest, kuidas nad seal küll aastaringselt hakkama saavad. Ise ei suudaks ehk üle nädala küll seal olla. Meie jalgsimatk tundus väga pikk, mille käigus nägime vanu hooneid, militaarrajatisi ja kaunist loodust. Peale jalgsimatka võtsime suuna ööbimiskoha poole, kuhu me tegelikult ei jõudnudki, sest lained olid merel läinud liiga suureks ja see oleks meile olnud ohtlik. Giidid otsustasid randuda varem.
Meie esimeseks suuremaks mureks oli see, et kuhu panna oma telgid, sest maapind oli kivine. Targemate eeskujul nii mõnedki meist korjasid oma telgi alla ohtralt sammalt, sest esimesed kiiremad olid omad telgid saanud püsti pehmemale pinnasele. Naljakas oli seegi, et enne, kui me randusime, ei tahtnud paljud meist merelt ära tulla ja tiirutasid oma lõbuks ranniku ääres. Mina, oma kajakikaaslasega olime viimased, kes merelt lahkusid. Peale telkide ülessättimist ja asjade lahtipakkimist oli meil õhtusöök ja peale seda oli igaühel oma teha, kuidas ta oma õhtupooliku veedab.
Imestasime, et meie 2 giidi olid magama läinud lausa ranniku äärele kivide peale, kuid öösel oli siiski üks neist oma telgi püsti pannud ja telki roninud, seda siis putukate pärast. Järgmisel hommikul oli äratus kell 8.00 ja hommikueine tund hiljem. Nii mõnigi meis oli juba varem oma silmad lahti saanud ja läinud ujuma sooja merevette. Teisel päeval aerutasime Suur-Pakrile, kohta kuhu on demineerijad kokku kuhjanud militaarkola. Meie imestuseks oli seal kohal paadiga mees, kes korjas endale paati vanametalli.
Peale sealset lühikest matka aerutasime teisele poole saari ühendavat tammi, läbi sisemere, tagasi Kurkse poole. Enne ajaloolist tammi, nägime vanu laeva vrakke, mis olid karile sõitnud ja neis oli tohutult kuuli- ja pommiauke. Enne Kurkse sadamat tegime veel ühe peatuse, et koguda jõudu viimaseks suureks sõiduks. Kurkse sadamasse pidime sõitma väikese ringiga, sest lained olid suured ja oli oht kajakiga ümber minna. Vahetult enne Kurkse sadamat üritas üks meie meeskond ajada kalda lähedal oma kajaki ümber, kuid see tundus olevat võimatu. Ühesõnaga midagi ohtlikku meie seiklus ei olnud. Viimaks ootas meie matkalisi pikk ja väsitav sõit koju. Kokkuvõtteks võin öelda, et matk oli tore ja meeldejääv.
Kahepäevane kajakimatk sai teoks tänu Eesti Noorsootöö Keskuse, Valga Maavalitsuse ja Palupera Vallavalitsuse rahastatud noortekeskuse projektile „Praktiline ühistegemine Hellenurme noortekeskuse noortele Eestimaa looduses ja kodukandis”. Suured tänud kõigile!
Matkaja Willi Pastak
