Meie matk algas juba 5. augustil lõbusalt. Buss väljus Hellenurme poe eest 2:15. Bussis sai juttu aetud, lauldud ja magatud. Sõit oli äärmiselt meeldiv, osati ka tänu bussijuhile.
Hommikul saime Virtsu sadamast praamile ,kus meie bussijuht esitas meile mõistatuse, mis oli kohutav pähkel, meist keegi ei suutnud seda välja mõelda ja vastuse saime alles pärast matka. Praam viis meid Kuivastusse, millele järgnes kahetunnine bussisõit Kuusnõmme. Kaldal ootasid meid kaks giidi Simmo ja Mart, kellega kaasas ka 11 süsta/kajakki.
Meid oli kokku 22 ning kajakid kahekohalised. Algul pakkisime asjad ümber kottidesse, et need märjaks ei saaks. Giidid tutvustasid veel, kuhu me suundume ning sõit võis alata. Merel oli ülimalt soe ja mõnus. Sõudmine ei olnudki nii raske, kui sai arvatud. Sõit kestis kuskil tunnike ja pikkuseks oli 5 km. Seal ootaski meie sihtpunkt, armas saar - Vilsandi.
Peatusime, et veidi puhata ning süüa. Esimene asi, mis saarel silma hakkas, olid lambad. Neid oli saarel palju. Lambad tuuakse saarele iga aasta kevadel ning viiakse ära sügisel. Märkimisväärne oli ka RMK majake, mida nägime. Majas olid madratsitega voodid , WC'd, suur ruum laudadega. Seal öö veeta oleks olnud äärmiselt mõnus, kuid meie sinna ei jäänud, sest seltskond oli majakese jaoks liiga suur.
Kui kõhud olid täis söödud, võtsime suuna 4km edasi, laagriplatsile, millest sai meie ööbimiskoht. Kuna ilm oli vaikne ja tuult erilist ei olnud, möödus sõit jällegi rahulikult. Kaldale jõudes suundusime telke üles panema ja seejärel suundusime jalutuskäigule. Kõndisime mööda mereäärt, kuulasime, mida giid meile põnevat rääkis ja nautisime head ilma ja ilusat vaadet. Nägime Vilsandi tuletorni, nende oma ilmajaama (üle 150 aasta vana) ning palju huvitavat veel. Pärast õhtusööki läksid mõned vabatahtlikud veel merele. See sõit oli võrreldes hommikusega seiklusrohkem, sest tuul oli kõvem ja lained olid ägedad. Sõitsime ümber Vilsandi olevate väikeste saarte, kus nägime tohutult suurte parvedena linde.
Õhtul grillisime, jõime sooja teed ja istusime lõkke ääres. Kujunes välja justkui anekdoodinurk, naerda sai palju. Hommikul sõime putru ning läksime veel ühele jalgsimatkale, kus nägime palju põnevat - lagunenud torn, kuhu paar „hullukest” meil ikkagi otsustasid ronida, et näha vaadet. Seejärel panime telgid ja muu kraami kokku, lühikesed riided selga, ühesõnaga sättisime end valmis tagasisõiduks. Kaldalt merd vaadates tekkis väikene hirm, sest tuul oli päris kõva ja lained tundusid meeletud, kuid tagasi oli ju vaja saada. Vestid ja põlled selga, istusime kajakki ja läksime.
Adrenaliin möllas - oli hirmus, samas ka naljakas. Vesi käis mitmeid kordi näopiiril, kuid see lisas ainult põnevust juurde. Eks paljudel oli hirm ümberkäimise ees, kuid kõik läks õnneks ja midagi seesugust ei juhtunud. See ots oli meil kuskil 9 km. Kes olid väsinud, tulid lõpus rahulikult, kellel veel jõudu üle, tegid omavahel võistlust, kes saab enne kaldale. Seal panime soojad riided selga ja lõunatasime.
Pärast seda algaski bussiga tagasisõit koju. Kahju oli. Oleks puhanud ja teinud ehk veel mõne tiiru. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kõik oli nii hea. Ilm oli mitmekülgne, algul rahulik, siis saime jällegi vingeid laineid. Imekaunis loodus. Giidid olid väga toredad ja muidugi seltskond- see oli super. Ootame juba järgmist aastat ja sarnaseid väljasõite !!:)
Matkajate nimel Kerli Laanetu ja Kalev Riivik
Matka toetas Valgamaa Partnerluskogu Leader-meetmele esitatud taotlust rahastades
{joomplucat:22 limit=9|columns=3}